Arturi IT Blogi

Antud postituses läheb juttu erinevatest hariduse võimalustest ja nende erinevusest IT tööturu seisukohast. Nimelt juttu läheb: kõrgharidusest, rakendusharidusest ja sertifikaatidest. Kõrgkoolidiplom Võrreldes rakenduskõrgharidusega ja sertifikaatidega kõrgharidus annab pigem laiema ülevaate õppevaldkonna ainetest ja muudest põhiainetest. Ehk kõrgkoolidiplom annab rohkem teoreetilisi teadmisi. Rakenduskõrgkoolidiplom Rakenduskõrgharidus võrreldes kõrgharidusega annab rohkem praktilisi teadmisi ja seda lõpetanud tudengid on parem valmistatud just töö jaoks. Sertifikaadid Sertifikaatide saamiseks õppimine on üldiselt teistsugune esimesest kahest. Sellel juhul rääkimist käib konkreetse tehnoloogia kohta teadmiste omandamisest ja sellega töötamise oskuste tõestamisest. Eeltoodud variandid IT tööturul Võrreldes kõrgkoolidiplomit ja rakenduskõrgkoolidiplomit tundub, et tööandjal vist ikka suurt vahet ei ole kas sa oled omandanud just rakenduskõrgharidust või siis kõrgharidust

Litsentsi valimine tarkvara jaoks on tähtis samm. Kuid see võib olla ka tülikas, kui litsentsidest piisavaid teadmisi ei ole.  Antud postituses võrdleme kolme erinevat litsentsi: EULA, GNU GPL ja BSD. Vaatame nende eeliseid ja puudusi ning kasutamiseks sobivate olukordi. EULA (End-User License Agreement) EULA on mõeldud pigem müüdava tarkvara jaoks. See paneb paika kasutamise ja levitamise reeglid, mis neid tegevusi piiravad. Eelised EULA võimaldab tarkvara omanikul saada täieliku kontrolli oma tarkvara kolmandate poole kasutamise õiguste üle. Ning kaitsta seda oma intellektuaalomandina. Miinused EULA ebamugavused on peamiselt suunatud just kasutaja poole. Tihti EULA tingimused on sõnastatud raskelt mõistavatena. Peale seda tihti need tingimused väga piiravad kasutajat. Lõpuks koos raske sõnastusega ja ranged reeglid on vägagi ebasõbralik kombo tarkvara kasutaja vastu. Sobib kasutamiseks Kui on vaja tagada põhjalik kontroll oma tarkvara üle. Äris kasutatava tarkvara jaoks.

WIPO (World Intellectual Property Organization) on organisatsioon, mis tegeleb intellektuaalomandi (IO) kaitsmise edendamisega üle kogu maailma. IO kaitsmiseks on olemas järgmised WIPO mudeli põhilised komponendid: Tööstusomand, mille alla käivad: Patent Kasulik mudel Tööstusdisain Kaubamärk Ärisaladus Litsents Autoriõigus Selles postituses räägin sellest, milline neist tundub minu jaoks kõige edukamalt toimivana ja milline ei täida oma eesmärki niivõrd hästi. IO komponendid, mis toimivad piisavalt hästi Minu meelest tänapäeval (eriti vaadates tarkvara poolt) kõige paremini saavad hakkama litsentsid. Litsentsid on iseenesest päris mugavad, arvan, et nende peamised eelised on paindlikkus. Nimelt on juba olemas valmis litsentse erilisteks otstarveteks ja neid saab ka sätestada lähtudes konkreetsetest vajadustest. Ka nende kasutusele võtmine tundub minu jaoks suhteliselt mugavana. Arvan, et ka kaubamärk toimib hästi. Kui kaubamärk on hea reputatsiooniga, siis on se

  1994. aastal ilmus Virginia Shea raamat nimega „Netiquette“, milles olid sätestatud interneti etiketi reeglid. Kui tänapäeval neid uurida, siis ma ütleks, et peamiselt ei ole nad oma aktuaalsust kaotanud. Eks see ei ole ka imelik, vaatamata sellele, et tehnoloogiad ja eelkõige internet on 30. aastaga arenenud, ei ole internet oma olemust eriliselt muutnud. Uurime kahte V. Shea reeglitest. „Ära kuritarvita oma võimu” Vaatamata sellele, et internet on ajaga saanud n.ö. vähem vabaks, assotsieerub see ikkagi minu jaoks väga palju arvamus- ja sõnavabadusega. Kui aga administraatorid/moderaatorid ja ka muud teised võimu omajad kasutavad seda oma huvides või teistel mitteausatel põhjustel, siis seda vabadust ilmselgelt jääb aina vähemaks. Arvan, et vabadus alati oli ja ka jääb üheks interneti nurgakividest, nii et see etiketi reegel on ka tänapäeval minu arust vägagi aktuaalne. „Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust” Arvan, et see reegel, kuigi osaliselt, aga ei ole aktuaalne